14. Eetika ja IT

Kelle muuga oleks paslik õppeaine blogimisvoor lõpetada, kui Google’ga 🙂 Ma ei leidnud küll otseselt Google eetikakoodeksit (Code of Ethics), küll aga leidsin tegevusjuhendi (Code of Conduct). Kuna mitmes allikas tõmmatakse nende vahele võrdusmärk, siis leidsin, et võiksin sama teha.

Google’i tegevusjuhend algab sõnadega “Don’t be evil”. Mu esimene emotsioon, kui seda lugesin oli, et kõik muu, mis järgnevalt kirjas pandud, on tegelikult ebaoluline. Selle lühikese, kuid tabava kolmesõnalise lausega on minu arvates öeldud kõik, mida ühe ettevõtte eetikakoodeks või tegevusjuhend ütlema peaks, sest sellest lähtudes on kõik muu tuletatav.

Tegevusjuhend on jaotatud seitsmesse suurde ossa – kasutajast lähtuv, töötajatest lähtuv, huvide konfliktidele keskenduv, konfidentsiaalsusele keskenduv, varade kaitsmisest lähtuv, finantsilistele kohustustele keskenduv, seadusest lähtuv. Oluline on ära märkida, et juhend ei kehti ainult Google’i enda töötajatele vaid ka alltöövõtjatele, Google Partners (näiteks meediaagentuurid, kes müüvad on klientidele Google AdWords reklaampindu) programmis osalejatele jms.

  • Kasutajast lähtuv. Selles osas räägitakse sellest, et Google’i teenuste kasutajaid tuleb kohelda austusega, tagada nende privaatsus/turvalisus, nende tagasisidele reageerida.
  • Töötajatest lähtuv. Google on oma tegevusjuhendis välja toonud, et töötajaid ei valita soo, religooni, rassi, rahvuse ja muudel diskrimineerivatel alustel vaid ennekõike siiski oskuste-teadmiste alusel. Samuti taunitakse igasugust (verbaalset, füüsilist jms) ahistamist. Lisaks on keelatud illegaalsete narkootikumide tarbimine, kuid huvitav on see, et alkoholi tarbimine ei ole keelatud, kuid sellega peab jääma mõistlikkuse piiresse – minu kõikidel senistel tööandjatel on olnud täielik nulltolerants alkoholi tarbimise suhtes.
  • Huvide konfliktidele keskenduv. Selles osas räägitakse näiteks investeerimisest Google’i konkurentidesse või partneritesse – kindlasti ei tohi see Google’ile negatiivselt mõjuda. Samuti ei tohi asutada konkureerivat ettevõtet. Loomulikult tuleb hoolikalt kaaluda ärisuhteid isikutega/ettevõtetega, kus asjaosaliseks on Google’i töötajale lähedalseisev isik. Konkurentidelt või partneritelt võib kingitusi vastu võtta, kuid need võivad olla teatud määras (s.t. mitte liiga väärtuslikud).
  • Konfidentsiaalsusele keskenduv. Google toob oma tegevusjuhendis välja, et ettevõttesisene info peab jääma ettevõttesiseseks, eriti kui tegu on uute teenuste lansseerimisega, finantsinfoga jne.
  • Varade kaitsmisest lähtuv. Google peab enda üheks väärtuslikuks varaks intellektuaalset omandit (kaubamärk, logo jms) ning kõik Google’iga seotud isikud peavad seda kaitsma. Loomulikult ei tohi lõhkuda, varastada ega muul moel kahjustada füüsilist vara. Üks huvitav punkt, mille avastasin sätestab, et Google’il on õigus jälgida, ligi pääseda ja avaldada töötajate suhtlust (In addition, the company may monitor, access and disclose employee communications and other information on our corporate electronic facilities or on our premises where there is a business need to do so, such as protecting employees and users, maintaining the security of resources and property, or investigating suspected employee misconduct).
  • Finantsilistele kohustustele keskenduv. Selles osas räägitakse sellest, et Google’i raha ei tohi arutult kulutada, kõik kulutused peavad olema kinnitatud. Samuti ei tohi Google’i nimel lepinguid sõlmida, kui selleks pole vastavat luba.
  • Seadusest lähtuv. Selles osas selgitatakse, et Google koos oma töötajate ja partneritega peab oma tegeuvses lähtuma seadustes sätestatust. Siia alla kuulub näiteks konkurentisõigus, korruptsioonivastane tegevus jms.

Mida ma oleks tahtnud selles juhendis rohkem näha, oli inimene ja inimlikkus. Minu arvates jäid kasutajast ja töötajast rääkivad alajaotused väga lühikeseks ja pealiskaudseks. Eetika ja eetilisus algab eelkõige ikkagi inimesest, mitte finantsidest ja varadest. Aga üldiselt pean Google’i dokumenti ülevaatlikuks ja asjalikuks stardipakuks.

Olles alles hiljuti läbinud enda töökohas eetikakoodeksi alase koolituse, siis võin julgelt väita, et sisuliselt oli see Google’i omaga väga sarnane. Suur osa koodeksis/tegevusjuhendis sätestatust on siiski selline info, mille peale tuleb ka iseseisvalt kainelt kaalutledes, aga siiski on hea, kui on konkreetsed reeglid paigas. Lähtudest mõistuse häälest ja motost “Don’t be evil”

13. Andmeturve

Mina valisin analüüsitavaks IT-turvariskiks identiteedivarguse. Olles sellega põgusalt ise kokku puutunud, siis see teema tundus minu jaoks kõige huvitavam. Minu olukord ei olnud küll IT-ga otseselt seotud vaid kaotasin rahakoti, kus sees oli ka ID-kaart, pangakaardid jms ning üks tegelane leidis, et on tark tegu minuna esineda.

Internetimaailmas on identiteedivargus midagi muud, kui niiöelda pärismaailmas. Kui pärismaailmas on kas või dokumentide põhjal lihtne kontrollida, kas tegu on selle inimesega, kellena ta väidab end olevat, siis internetimaailmas on sellise kontrolli teostamine keerulisem. Teise inimese nimega e-maili aadressi on väga lihtne teha, rääkimata siis avalikult Facebooki-kontolt piltide jms info varastamisest.

ontheinternetnooneknowsyoureadog

Kuidas siis kõige efektiivsemalt maandada identiteedivargyse ohvriks langemise riske? Vaatlen seda “Mitnicki valemi” komponendi abil. Kindlasti ei ole mu mõtted selles teemas ammendavad, kuid panin kirja enda jaoks tähtsmad komponendid.

Tehnoloogia:

  • Identiteedivarguse kontektstis rääkides on kõige olulisem autentimissüsteem. Siia alla kuulub ka regulaarne parooli vahetamine, erinevatel veebilehtedel erinevate paroolide kasutamine, veebibrauseris parooli salvestamise keelamine jne.
  • Loomulikult on mõistlik kasutada ka mõnda pahavaratõrjet, et riske maandada.
  • See läheb võib-olla pigem reeglite alla, kuid haakub kindlasti ka tehnoloogiaga – kindlasti ei ole hea mõte oma krediitkaardi numbrit ja muud tundlikku infot jagada Messengeris, Skypes vms suhtluskanalis. See võib tunduda turvaline, aga tegelikkuses nii turvaline ei ole ka.

Koolitus:

  • Kindlasti on siin väga oluline komponent teadlikkus ja selle kasvatamine. Rumalus on mõelda, et “kes minu andmeid ikka tahab” ja “miks peaks keegi tahtma minuna esineda”. Teadlikkuse kasvatamiseks sobivad hästi näiteks case-study’d, kus identiteedivarguse läbi elanud (eelistatult täiesti tavalised inimesed, mitte kuulsused, kelle alastipildid veebi lekivad jms) inimesed oma kogemust jagaksid.
  • Halba ei teeks ka usaldusväärsete internetitehnoloogiate kasutamine – kasutada turvalist WiFi-võrku, mitte sisestada oma andmeid kahtlastel lehtedel (Maksuameti viimase aja libateavitused – hallloooo! Kas päriselt on inimesed nii otud?). Kõiki oma andmeid, pilte, faile ei ole vaja pilves hoida. Tundub nagu common sense, aga siiski paljudele mõistetamatu. Pilveteenuste kasutamine on minu jaoks veidi mõstiline teema. Teenusepakkujad väidavad küll, et nende lahendused on turvalised ja lekkekindlad, aga minu jaoks tundub delikaatsete andmete hoidmine pilves sama hea, kui oma dokumentide linna peale laiali laotamine.

Reeglid:

  • Identiteedivarguse kontekstis on ilmselt paslik rääkida reeglitest lastele. Täiskasvanutel võiks ju iseeneenesest nii palju mõistust olla, et aru saada, et spam-linkidele pole vaja klikkida ja iga ettejuhtuvat veebivormi pole vaja täita. Lapsed vajavad võib-olla veidi rohkem juhendamist. Nii et siinkohal ma arvan, et ongi oluline kehtestada kodused reeglid, kuhu võib klikkida ja kuhu mitte, millal peaks vanema käest abi küsima ning millest on okei jututoas teistega rääkida. Lapsed on üldiselt mõistlikud ja saavad aru küll, kui nendega rääkida nagu väikese suure inimesega 🙂
  • Üks reegel, mida eranditult kõik veebiavarustes toimetavad inimesed järgima peaksid – ära pane Facebooki, Instagrami, Twitterisse ja kuhuiganes midagi sellist, mida sa ei taha, et su ema näeks. Ühes eelnevas blogipostituses kirjutasin noortest, kes sooritasid internetikiusamise tõttu enesetapu. Kiusamine on üks potentsiaalne oht, kuid liigse info jagamine internetiavarustes on ka heaks saagiks kurjade kavatsustega inimestele.

Kokkuvõttes võib öelda, et eelkõige saab siiski igaüks sellele kaasa aidata, et ta ei langeks identiteedivarguse ohvriks. Kui me jalutame rahvarohkel tänaval, siis hoiame oma väärtesemetel silma peal. Miks me ei hoia siis silma peal oma väärtandmetel?

12. Teistmoodi IT

Ma alustuseks tahaks öelda seda, et 12. teema Wiki-artiklit lugedes käis mul esmalt peast läbi suur ja vali “Wow!”. Ma teadsin küll, et erinevate puuetega arvutikasutajate jaoks on välja mõeldud nende elu lihtsustavaid lahendusi, aga ma ei osanud arvata, et valik nii mtimekülgne on. Selle üle on ainult rõõm.

Kõige uudsem oli minu jaoks mõiste- ehk kontseptuaalklaviatuur. Mina olen väga sage iseteeninduskassade külastaja ja seal tuleb üsna sageli puu- ja juurviljade puhul pildi pealt leida sobiv toode – see ei ole küll klaviatuur vaid puuteekraan, kuid siiski meenutas mulle veidi kontseptuaalklaviatuuri põhimõtet.

Sellisel klaviatuuril ei ole tähed nagu me harjunud oleme, vaid pildid. Samuti pakub kontseptuaalklaviatuur võimaluse panna iga klahvi tegema just seda, mida vaja – selle kasutamine on üsna paindlik. Seda tüüpi klaviatuur on eriti sobilik näiteks artriidi all kannatavatele inimestele, kellel on sõrmede (ja üldse jäsemete) liigutamine valulik ja keeruline. Õigesti seadistatud klaviatuur pakub neile võimaluse oma asjad aetud saama oluliselt vähemate klahvivajutustega kui tavapärane klaviatuur. Kontseptuaalklaviatuuri kasutamise teeb efektiivseks ka see, et seda klaviatuuri katavad kiled, kus on peal klaviatuuri abil edastatavad mõisted – need kiled on vahetatavad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kontseptuaalklaviatuuri plussideks on suhteliselt kiire info sisestamine, sest vajalike klahvivajutuste arv väheneb, sellest tulenevalt on see kergem kasutada ka puudega inimestele; samuti tänu klaviatuuri katvale (veekindlale) kilele on selle kasutamine ja puhastamine üsna hügieeniline (ma ei kujuta ette, kui palju pisikuid mu tavaklaviatuuril ringi jalutab…). Teisalt on kontseptuaalklaviatuuri miinuseks üsna piiratud kasutusvõimalused – tavaklaviatuuril saame  tähedest vajalikud sõnad kokku kirjutada, aga kontseptuaalklaviatuuril on kasutatavad mõisted ette kirjutatud.

Lõpetuseks – nagu sissejuhatuseski öeldud, siis on rõõm tõdeda, et vaimsete ja füüsiliste puuetega inimesi ei ole unustatud ega n-ö maha kantud vaid on loodud nendele kasutamiseks mitmekülgseid lahendusi.

11. Kasutatav ja mittekasutatav veeb

Käesoleva nädala blogipostituses peaksin analüüsima kahte veebilehte – ühte, mis on hea kasutatavusega ning ühte, mis on halva kasutatavusega. Kindlasti ei pretendeeri ma absoluutse tõe väljendamisele, lähtun isiklikest kogemustest.

Heaks näiteks tooksin LHV internetipanga. Üldiselt kasutan ma internetipanka arvete maksmiseks nii eraisiku kui ettevõtte kontolt kontojääki saan kontrollida ka äpist. Seega väga sage veebipõhise internetipanga külastaja ma ei ole. Kuid olles eelnevalt olnud Swedbanki klient, siis LHV on eelmainitust oma internetipangaga peajagu üle. Miks? Selgitan seda Jakob Nielseni kasutatavuse käsitlusest lähtuvalt.

  • Õpitavus – kui kiiresti saab kasutaja objekti esmakordsel kasutamisel selgeks peamised funktsioonid? Minu arvates on LHV internetipank hästi üles ehitatud ning intuitiivselt leiab kiiresti vajalikud funktsioonid üles. Sellist tunnet pole veel tekkinud, et närv läheb mustaks, sest midagi vajalikku jääb tegemata.
  • Tõhusus – kui kiiresti saab kasutaja vajalikud toimingud tehtud, kui objekti kasutamine on selgeks õpitud? Keskmise makse saab vast minutiga tehtud, eriti kui tegemist on pidevalt samale saajale makse tegemisega – määratud maksetest saab valida soovitud makse saaja, sisestada summa ja tehtud. Aga ka üldiselt on LHV panga kasutajakogemus väga meeldiv ja tõhus – login Mobiil-ID’ga sisse, teen toimingud ära, login välja. Lihtne ja kiire.
  • Meeldejäävus – kui kiiresti suudab kasutaja vajalikud oskused meelde tuletada, kui mõnda aega ei ole objekti kasutatud? Kuna ma login internetipanka sisse keskmiselt kord kuus, kui on vaja arveid maksta, siis enda kogemuse põhjal ütlen, et vajalik tuleb ruttu meelde. Mis mulle meeldib, on see, et kui internetipangas tehakse mingeid uuendusi, siis ei tõsteta asju eriti ringi. Minu arvates paljude veebide puhul tehakse see viga, et uuenduste käigus muudetakse funktsioonide asukohta, mis teeb veebi uuesti kasutama hakkamise keeruliseks ja tüütuks. Uuenduste mõte võiks siiski olla kasutajamugavuse parandamine, mitte hullemaks tegemine.
  • Vead (tegelikult veakindlus) – kui palju kasutaja objekti kasutamisel vigu teeb, kui tõsised need on ja kui raske on neid parandada?  Noh, makse tegemine on üsna iseenesestmõistetav tegevus – sisestad saaja nime, kontonr’i, summa, selgituse ja ongi kõik 🙂 Ei tundu väga veaohtlik. N-ö tavainimene internetipangas muid funktsioone ei kasutagi.
  • Rahulolu – kui meeldiv on kasutuskogemus? Minu jaoks on LHV internetipanga kasutamine mugav. Mulle meeldib, et internetipank on “puhas” ja ilma üleliigse infota, erinevalt mitmest konkurendist. Veateated on loogilised. Eriti mugav on see, et kuna LHV pakub ise ka järelmaksu, siis ma saan oma järelmaksulepinguid samas internetipangas hallata – neid enne tähtaega lõpetada, makseid teha jms nii, et ma ei pea seda infot ei-tea-kust taga ajama. Minu arvates väga vahva on ka makse tegemisel kiire ülevaade sellest, kui suur osa kontojäägist konkreetse makse alla läheb:

Capture.JPG

  • Kasulikkus – kas objekt teeb seda, mida vaja on? Ma saan oma maksed mugavalt tehtud, halle juuksekarvu juurde ei teki, seega selle punktigi võib täidetuks lugeda.

Halva kogemusena tooksin välja AmiJami sushirestorani kodulehe. Selgitan ka seda Jakob Nielseni kasutatavuse käsitlusest lähtuvalt.

  • Õpitavus – kui kiiresti saab kasutaja objekti esmakordsel kasutamisel selgeks peamised funktsioonid? Kuigi leht on minu arvates väga ebaloogiliselt üles ehitatud, siis vajalikud asjad saab ikkagi üles leitud. Kui närv enne täitsa mustaks ei lähe 🙂
  • Tõhusus – kui kiiresti saab kasutaja vajalikud toimingud tehtud, kui objekti kasutamine on selgeks õpitud? Ma ei kurdaks üldse selle veebi üle, kui see olekski informatiivse iseloomuga. AGA! Ma saan veebis välja valida endale meeldivad sushid ja need panna ka ostukorvi, kuid tellida ei saa – pean ikkagi AmiJamisse helistama ja sealtkaudu oma tellimuse esitama. Nagu…. miks on tehtud siis ostukorvi võimalus, kui see oma eesmärki ei täida? Teine asi, mis mind häirib on see, et kui ma tahaks vaadata kõiki makisid, siis ma ei saa seda teha – saan vaadata eraldi küpsetatud makisid, teravaid makisid jne, aga ma ei saa vaadata kõiki makisid korraga.
  • Meeldejäävus – kui kiiresti suudab kasutaja vajalikud oskused meelde tuletada, kui mõnda aega ei ole objekti kasutatud? Eriline raketiteadus see veeb pole ning vajalikud asjad leiab üles (peab vaeva nägema, aga leiab), kuid mugavus on teine asi.
  • Vead (tegelikult veakindlus) – kui palju kasutaja objekti kasutamisel vigu teeb, kui tõsised need on ja kui raske on neid parandada?  Vajaliku info ülesleidmine on veidi keeruline, aga muus osas on veaohtlikkus üsna madal.
  • Rahulolu – kui meeldiv on kasutuskogemus? Eelnev kirjeldus ostukorvist ja menüüs liiklemisest läheb ilmselt ka selle punkti alla – need on asjad, mis ajavad korraks vererõhu üles ja ei aita hea kasutuskogemuse saamisele kaasa. Valgest tekstist tumedal taustal ei tasu ilmselt rääkidagi. Üks asi, mille veel avastasin on menüüs alajaotus “Meist” – miks on seal kullerteenuse hinnakiri? Kas selles jaotuses ei võiks rääkida ettevõttest endast või siis nimetada see alajaotus ringi (nt “Telli koju” vms).
  • Kasulikkus – kas objekt teeb seda, mida vaja on? Noh, menüüga saab iseenesest tutvuda ja restorani asukohainfo leiab ka üles, aga ikkagi see ostukorv… Mikkkks on nad selle oma veebilehele pannud, kui seda ei saa sihtotstarbeliselt kasutada?

Kokkuvõttes võib öelda, et ilmselt on asi paljus ka maitses, kuid minu isiklikul hinnangul on aina enam ettevõtteid hakanud panustama hea disainiga ning kõrge kasutuskogemusega veebi – see teeb ainult rõõmu.

10. Arendus- ja ärimudelid

Valisin nii arendus- kui ka ärimudeli analüüsimiseks Spotify.

Arendusmudelitest valisin analüüsimiseks scrum’i. Spotify on oma arendusmudelist üsna avatult rääkinud, leidsin nende kodulehel isegi ülevaatlikud videod ja pildid: 1 ja 2. Spotify arendusmeeskonnas on squad‘id ja tribe‘id, mis tegutsevad  autonoomselt ja on justkui omaette start-up‘id ning vastutatad mingi kindla tööjupi eest. Et kõik omavahel kooskõlas oleks ja toimiks, on lisaks veel chapter‘id ja guild‘id, mis siis kogu protsessi kokku juhivad. Lisaks sellele on Spotify võtnud omaks mõtteviisi, et probleemidega tuleb tegeleda enne, kui need tekivad või siis, kui need pole üle pea kasvanud; samuti välditakse kõikvõimalikke ajakulutajaid ning keskendutakse vaid olulisele.

Nüüd ärimudelite juurde. Valisin analüüsitavaks mudeliks freemium’i ning teen seda Spotify näitel. Eks neid näited on veel, aga kuna kasutan ise igapäevaselt Spotify’d, siis on mõistlik kirjutada millestki, millega ise tuttav olen. Freemium’iks peetakse siis sellist hinnastamisstrateegiat, mille korral on toode/teenus tasuta, kuid lisafunktsionaalsus tasu eest. Spotify puhul on see lahendatud nii, et tasuline (premium) versioon on reklaamivaba ning kuulata saab vabalt valitud artisti vabalt valitud lugu (tasuta versioonis ei saa otsida kindlat muusikapala; Spotify kodulehelt: “You can’t stream specific songs on demand, and you’re only able to skip a track 6 times per hour”).

Ma arvan, et Spotify on oma hinnastamise väga hästi läbi mõelnud – olen mina selline ja on paljud mu sõbrad-tuttavad samasugused, kes alguses kasutasid tasuta versiooni ning leidsid siis, et tegemist on väga ägeda rakendusega ning selle eest võib maksta küll. Ma arvan, et see on toonud Spotify’le ka 30 miljonit kasutajat, sest kes see ikka põrsast kotis osta tahab.

Kokkuvõtteks võibki öelda, et Spotify puhul on nende valitud arendus- ja ärimudel ennast kenasti tõestanud. Hinnastamine on jätkusuutlik ning uuenduste puhul on näha, et kuulatakse tarbijat, mitte ei tehta toimivat toodet uuendustega halvemaks – selliseidki näiteid on lademetes.

9. Võrkude rikkusː vabast tarkvarast vaba kultuurini

Foorumipostituste põhjal saan kindlalt väita, et ma olin Eric S. Raymondi teose lugemiseni üsna selgelt veendumusel, et häkkerid on ühed pahad ja kurjad tegelased. Tegelikkus on hoopis vastupidine ning autori kirjelduse järgi tunduvad nad hoopiski sellised maailmaparandajad olevat, kes kellelegi liiga ei tee, pigem vastupidi – üritavad teha head ja teistegi elu oma loominguga lihtsamaks teha.

Olgugi, et Raymond käis välja hea mõtte, et “häkkerid polegi halvad, kräkkerid on – häkkerid teevad asju, kräkkerid lõhuvad neid,” siis mulle jäi siiski sellest kirjutisest võib-olla veidi liiga positiivne ja ülistuslaululik mulje. Igal ametil on oma head ja vead ning kaheldav on see, et häkkerite “töö” on vaid lust ja lillepidu.

Üldine põhimõte, mis minu jaoks Raymondi teosest kõlama jäi, oli optimaalsus ja selle poole püüdlemine. Näiteks see, et ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda ning et võimalusel tuleks oma tööd automatiseerida. Häkkerluse kontektsis ei ole võib-olla parim tsitaat, aga Bill Gateski on öelnud, et “I choose a lazy person to do a hard job. Because a lazy person will find an easy way to do it.” Lisaks sellele tundub, et häkkerikultuur on suunatud pidevale arengule. Väide, et “häkkerid (ja loomeinimesed üldse) ei tohiks kunagi tunda igavust ega teha nüri ja rumalat tsüklilist tööd, sest selles olukorras ei tee nad seda, mida vaid nemad suudavad – lahendada uusi probleeme.” näitab üsna selgelt seda, et kui hakkab igav, siis tuleb edasi liikuda ning mõni uus ja põnev väljakutse leida. Seisak ei ole häkkerikultuuris tervitatav.

Mis mulle Raymondi kirjutises väga meeldis, oli see, et ta kirjeldas mitte ainult tehnilisi oskusi vaid rääkis ka enesearengust isiklikus mõttes. Näiteks, et häkker võiks tegeleda võitluskunstiga või kuulata/analüüsida muusikat jms. Kui muidu on häkkeritest jäänud mulje, et nad on hirmtõsised tegelased, kelle elu tiirlebki ainult arvutite ümber, siis minu arvates oli väga tervitatav näha, et tegelikult on heaks häkkeriks saamise eelduseks tasakaal ka muudes eluaspektides. Nagu Raymond kirjutas, siis hea häkker on ennekõike intelligentne olevus ning halva suhtumisega heaks häkkeriks ei saa.

Mis pani mind kulmu kergitama, oli väide, et suurem osa häkkeritest on nohikud, mis ongi hea, sest “ühiskondlik tõrjutus aitab kontsentreeruda tõeliselt tähtsatele asjadele nagu mõtlemine ja häkkimine.” Paar lauset hiljem ütleb Raymond aga, et suutlikkus häkkimise kõrvalt oma elu elada on hea. See vasturääkivus ning lisaks ka jutt võitluskunstidest ja muust mitte-häkkimisest tekitas minus segadust – missugune teguviis siis õige on? 🙂

Üldine mulje Raymondi kirjatükist oli hea – ta andis hea ülevaate häkkerite olemusest ning lükkas vähemalt minu jaoks ümber väärarusaama, et häkkerid on kurjad ja pahad. Mõte, mille kindlasti sellest kirjutisest kaasa võtan, on loov mängulisus – seda põhimõtet võiks rakendada mitte vaid häkkerite maailmas vaid ka muudel elualadel.

8. Juhil ja juhil on vahe

Ilmselt oleks kõige lihtsam kirjeldada ja võrrelda kahe gigantettevõtte (kahtlemata edukat ja oma eesmärgid saavutanud) juhti Steve Jobsi ja Bill Gatesi, aga see oleks ilmselt veidi igav ja ebaoriginaalne. Valisin võrdluseks hoopis Mark Zuckerbergi ja Kristel Kruustüki.

Mark Zuckerbergi juhtimisstiilist aimu andvaid artikleid leiab veebiavarustest kümneid kui mitte sadu. Ma arvan, et ta on hea kombinatsioon erinevatest juhitüüpidest – ta on nii juht, teavitaja/suhtleja, treener/juhendaja, mentor/õpetaja ja ka arengumootor. Mitmest Zuckerbergi juhtimist kirjeldavast artiklist jäi silma see, et ta suhtub kõigesse, mida teeb kirega ning ta tahab teha maailmast parem paiga. Ma arvan, et see teeb temast hea juhi (leader) – ta suudab teisedki kaasa tõmmata suuri tegusid tegema. See, et tema jaoks on okei, kui töötajad teda parandavad/juhendab, teeb temast eduka arengumootori – enda vigade tunnistamine ja nendele reageerimine ja enda parandamine on väga väärt omadused. Oskus valida alluvateks “õiged” inimesed ja kokku panna edukalt toimiv tiim nii, et töötajad on rõõmsad ja motiveeritud, on jällegi hea näide treeneri/juhendaja rollist. Ligikaudu 27 miljardilise käibe ja ligi 2 miljardilise kasutajate hulga juures võib ilmselt väita, et taoline juhtimisstiil on ennast ära tasunud.

Kristel Kruustüki (koos abikaasa Marko Kruustükiga) nimi ei vaja ilmselt IT-ringkondades (vähemalt Eestis) erilist tutvustamist. Õpingukorralduse ja erialatutvustuse aine raames käisid nad ka IT Kolledži esmakursuslastele esinemas ning jätsid nii endast kui ka oma ettevõttest väga vahva mulje. Mulle on Kristel jätnud väga härra Zuckerbergi sarnase mulje – ta armastab seda, mida teeb niiiiiii väga ning suhtub sellesse kirglikult. Selline sisemine põlemine näitab teda kindlasti arengumootorina ning ka juhina. Oskus ja soov komplekteerida hästi kokkusobiv meeskond, teeb Kristelist treeneri/juhendaja – ühest artiklist jäi silma, kui põhjaliku kadalipu Testliosse kandideerijad läbima peavad, aga ma usun, et see on vajalik, et leida just need õiged inimesed. Ma arvan, et Kristel on ka hea mentor/õpetaja – kuna ta on ise testijana töötanud ning aegajalt tegeleb sellega ettevõtte juhtimise kõrvalt praegugi, siis ta oskab kindlasti oma kogemusi ja teadmisi teistegagi jagada.

Igaks juhuks mainin ka, et ma pole kummagi juhi alluvuses töötanud ning mu arvamus on kujunenud meedias kajastatu põhjal ning võib olla täiesti mööda 🙂

Allikad: