2. Me kõik jääme vanaks…

Emotikonid/Emoji’d. Sooviksin näha mõnda tänast internetikasutajat, kes ei tea, misasi on emotikon/emoji. Olgu siinkohal öeldud, et emotikon (kuvatakse kirjavahemärke, nt : -) ja emoji (kuvatakse pilti, nt naerunägu) on erinevad asjad, kuid kasutan neid käesolevas artiklis samas tähenduses ning kasutan sõna “emotikon”.

Emotikonide tekke algusaega on keeruline paika panna, mõned allikad väidavad, et emotikonid tekkisid (poolkogemata) juba 1600ndatel aastatel. Tänapäevane käsitlus emotikonidest sai aga alguse 1982. aastal, kui Carnegie Melloni ülikooli professor saatis “juhendi” emotikonide kasutamiseks:

screen-shot-2017-02-21-at-20-47-01

Tänapäeval on emotikonide kasutamine muutunud iseenesestmõistetavaks. Need aitavad internetisuhtluses anda edasi meie mõtteid ja tundeid, mida on lihtsalt kirjapildis võib-olla keeruline edastada. Loomulikult, lisaks algsetele naerunägudele saame täna kasutada erinevast rassist nerunägusid, aga ka jõuluvana, kummitust, loomi ja palju-palju muud.

Diskett/flopiketas. Käisin eelmisel suvel Lõuna-Eestiga tutvumas ning mul oli kaasas filmirulliga fotoaparaat – arvasin, et vahva oleks “vanaaegseid” fotosid teha. Filmi mul paraku ei olnud ning astusin sisse Valga Selverisse ning pöördusin umbes 20-aastase teenindaja poole küsimusega, kas neil on mulle vajalikku toodet. Neiu segaduses pilgust sain aru, et rääkisin temaga põhimõtteliselt hiina keeles. Paar hetke läks mööda ning siis saabus Heureka!-hetk ning kurb tõdemus ja pearaputus, et “ei, sellist asja meil küll pole…” Ma arvan, et samasuguse reaktsiooni osaliseks saaksin, kui läheksin otsima flopiketast. Tänaseks on flopiketastel küll kaduvväike kasutajaskond veel alles, kuid siiski võib selle lugeda väljasurnud leiutiseks.

Minu lapsepõlves (ca 15 aastat tagasi?) oli flopiketas popp asi. Hea tahtmise juures sai sinna peale terve referaadi ära mahutada 🙂 Tänaseks on see tore vidin unustusehõlma vajunud  – meenutab seda meile veel vaid save nupp Wordis.

wkwBc.jpg

1960ndate lõpus IBM’i poolt leiutatud kettad olid 1990ndate lõpuni (ise mäletan ka ca 2000ndate algusaastail flopiketaste kasutamist) asendamatud abilised, kui oli vaja infot ühest masinast teise “transportida”. Peagi kadusid ka arvutitest flopiketaste jaoks mõeldud pesad ning seda tüüpi ketaste lõpp oligi lähedal.

Dial-up ühendus. Kodutöös pidi rääkima küll ühest tänaseks “surnud” nähtusest, kuid kuna nii flopidisk kui ka dial-up ühendus olid minu lapsepõlve lahutamatud osad, siis ma ei suutnudki valikut teha. Kel kunagi dial-up ühendus olnud on, mäletab kindlasti seda imelist heli: link.

Esimene dial-up ühendus loodi 1965. aastal ning 2013. aastal oli USAs dial-up ühenduse kasutajaid alles veel 3% (võrreldes 70% lairiba kasutajatega). Ilmselt tänaseks on see osakaal langenud, kuid päris välja surnud see vist ei ole. Dial-up ühenduse loomiseks kasutati modemit ning tarvis oli vaba telefoniliini, seega ei olnud võimalik samaaegselt internetis surfata ning telefonitsi lobiseda. See tõi endaga kaasa muidugi mitmeid probleeme – telefoniarved kasvasid üüratuks. Kaval oli siis internetti kasutada vaid öösiti, sest öine kõneminuti hind oli soodsam 🙂

Allikad:

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s