4. Ennustused vs reaalsus

Käesoleva blogipostituse eesmärk on analüüsida Pekka Himaneni 2004. aasta raportit ning uurida, kui palju raportis pakutud nägemustest on paika pidanud ning kui palju mitte. Raporti eesmärgiks oli anda ülevaade väljakutsetest infoühiskonnas ning pakkuda meetmeid, kuidas nende väljakutsetega edukalt toime tulla. Ma püüan seda teha Eesti vaatevinklist ja vahepeal ka enda töökoha näitel.

Kõigepealt paneks paika infoühiskonna käsitluse. Himanen defineeris infoühiskonda kui loovat ühiskonda, mis põhineb suhtlusel. Infoühiskonna peamiseks tunnuseks ei ole uus tehnoloogia, aga uus viis, kuidas asju teha. Infoühiskonda iseloomustavad innovatsioonil põhinev kasv.

Himaneni käsitluse järgi peab infoühiskond arengu tagamiseks rinda pistma muuhulgas näiteks rahvastiku vananemisega, maksumääradega seotud konkurentsiga, eile-oli-vaja-mõtteviisi levikuga (artiklis on selle nimi “culture of emergency”, aga minu töökohas nimetatakse seda eile-oli-vaja-mõtteviisiks) jne. Artikli autor näeb infoühiskonna arenguks kolme võimalikku teed – Silicon Valley mudel (nõrgemad jäetakse maha, tugevamad lippavad ees ära); Singapuri mudel (võistlus, kes suudab rakendada madalamaid maksumäärasid); Soome mudel (praegu heaolühiskonna ja infoühiskonna kombinatsioon, millel on oht aegunud seisukohtadesse kinni jääda ja seeläbi pidurdada ka arengut). Viimasele arengustsenaariumile on ka aga ravim.

“Ravim” peaks põhinema kümnel väärtusel, millest mina tundsin, et mind puudutavad kaks – hoolimine (töötamine selle nimel, et kõikidele oleksid loodud ühesugused võimalused) ning julgustamine (inimeste julgustamine saama paremaks versiooniks iseendast; teiste inimeste nägemine võimalike koostööpartneritena, mitte ohuallikatena/konkurentidena). Minu arvates, kui rääkida Eestist, siis just julgutamisest jääb väga olulisel määral vajaka ja kahjuks on väga levinud küüned-enda-poole-mõtlemine.

Selleks, et päriselt-päriselt arenguga sammu pidada ja edukas olla, peaks aina enam rõhku panema innovatsioonile. Himanen toobki oma kirjutises välja, et eurooplased on innovatiivsed toodete ja tootmisprotsesside osas, kuid puudujäägid on selles osas, mis puudutavad tugevaid brände ning ärimudeleid. Siinkohal arvab Himanen näiteks, et seda saab soodustada (motiveeriva) maksusüsteemiga – maksusüsteemi abil peab motiveerima töökohtade loomist ja ettevõtlikkust. Minu seisukoht on siinkohal, et Eesti oma riikliku poliitikaga seda eriti ei toeta. Jah, me saame asutada ettevõtte paari hiireklikiga, aga maksusüsteem ei soodusta kohe üldse töökohtade loomist ja ettevõtlikkust.

Veel üks huvitav seisukoht, mis Himaneni artiklist välja tuli, oli see, et ettevõtted peaksid tegema ruumi loovuse arengule ning toetama seda läbi vastava töökultuuri ja atmosfääri. Tööandjatele loob selge konkurentsieelise just neile sobivate töötajate leidmiseks see, kui nad pühendavad tähelepanu n-ö unistuste töökoha loomisele. Sellega olen ma täiesti nõus – me veedame tööl 8 tundi (see on kolmandik ööpäevast!), miks me peaksime seda tegema ebameeldivas keskkonnas? Loomulikult valivad töötajad endale koha, kus neil on hea ja mõnus olla. Ka ise olen olnud valiku ees hea töötasu+stressirohke keskkond versus madalam töötasu+meeldiv keskkond. Valisin teise variandi – töötasu on järele jõudnud ja tunnen end endiselt hästi ja motiveerituna.

Himanen rõhutab oma raportis korduvalt ka koostöö olulisust – tööandjad peaksid seda toetama ning soodustama. Enda kogemuse põhjalt võin öelda, et selline lähenemine on väga motiveeriv. Näiteks minu töökohas on mõndade projektide jaoks projektitiimid. Võib-olla neid ei oleks isegi vaja, sest töömaht ei ole nii suur, et selle kallal mitu inimest tegelema peaksid. Aga mitu silmapaari ja mitu mõtlevat pead laiendavad ju algset skoopi ja panevad algsele probleemile mitmest nurgast lähenema. See on toonud ka väga häid tulemusi ning ma pooldan väga sellist lähenemist.

Autor käsitleb oma raportis ka era- ning tööelu tasakaalu leidmist. Ma arvan, et Eestis võib see olla üks põletavamaid probleeme (see tuli välja ka foorumipostitustest, kus räägiti ületundide tegemisest). Inimeste töömaht aina kasvab ja kasvab, uusi töötajaid juurde ei võeta, olemasolevad töötajad on stressis, sest nad ei saa pühenduda oma perele ja/või hobidele, mis omakorda toob kaasa katkise hingega lapsed, lõhkiläinud perekonnad ja depressioonis inimesed. Mis mulle artiklist silma jäi, ja mis mulle väga meeldis, oli mõte sellest, et töötajatele seatud eesmärgid peaksid olema ambitsioonikad, kuid samas realistlikud, ning võimalusel ka lühemaajalised. Taaskord näide minu tööelust – alates eelmisest aastast mindi üle aastaeesmärkide asemel poole aasta eesmärkidele. Tunnen ise ja tunnevad ka need kolleegid, kellega sellest rääkinud olen, et see on palju motiveerivam. Miks? Sest lühemaajalise eesmärgi täitmine on käegakatsutavam ja tekib tunne, et selle täitmine on realistlikum.

Samuti räägib Himanen tööaja paindlikkusest – selle kohta on rõõm tõdeda, et vähemalt mulle tundub, et aina rohkem tööandjaid pakub töötajatele paindlikku tööaega ning ka kaugtöö võimalust. Mina isiklikult teen tööd palju rõõmsamalt, kui tean, et saan mingil määral kaasa rääkida enda töötegemise koha ning aja valikul. Isegi kui ma ei kasuta näiteks kodukontorist töötamise võimalust, siis see teadmine, et ma võin seda teha, annab palju juurde. Aga see eeldab usalduslikku suhet töötaja ja tööandja vahel, et kumbki pool seda kurjalt ära ei hakkaks kasutama.

Üks mõte, mille Himanen välja tõi, ja mis tekitas minus kahetisi tundeid, on immigratsiooni pooldamine. Ta räägib välismaalastest töötajate värbamisest ning ka välismaalastest tudengitele õppimisvõimaluste loomisest. Ma olen nõus Himaneni väitega, et inimene on inimene, sõltumata tema rahvusest, rassist, orientatsioonist jne, aga kui vaadata tänast poliitilist olukorda maailmas, siis on keeruline nõustuda väitega: “We cannot act as a stern doorman who divides people into two groups: “You are welcome, you are not.””. Aga sel teemal arutlemine läheks pikemaks, kui juba siiani kirjutatud postitus, seega las jääb teiseks korraks 🙂

Lisaks võimalikele poliitilistele probleemidele tuleb arvestada ka potentsiaalse kultuuride kokkupõrkega. Näiteks, mu eelmises töökohas oli mu otseseks juhiks portugallane, kes absoluutselt ei sobinud oma emotsionaalsuses ja ükskõikses töösse suhtumises siia. Mõne aja pärast tuli tema asemele soomlane, kes sobis meie kultuuriruumiga ja töö sujus oluliselt edukamalt. Ma olen nõus, et vahel on tarvis “raputust” ja mugavustsoonist välja astumist, aga kuskilt läheb ka selle mõistlikkuse piir.

Uhh, nüüd sai küll pikk postitus 🙂 Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned Himaneni pakutud ideedest on käiku läinud, kuid mõned siiski mitte – põhjusteks näiteks poliitiline olukord või see, et ühiskond/töötajad/tööandjad ei ole sellisteks muudatusteks veel valmis.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s