5. Internetipiibli 10 käsku

Virginia Shea pani raamatus “Netiquette” kirja 10 käsku, mida iga võrgus toimetav tegelane järgima peaks. Nende seast ühte valida, mida käesolevas blogipostituses käsitleda, oli päris keeruline, sest näiteid leiaks igaühe kohta. Siiski jäin pidama esimese juurde, ehk “Ole inimene”.

“Võrguelu” arenguga käib kaasas palju positiivset – mitmete asjade asjaajamise lihtsustumine, pingutust mittenõuduv suhtlus välisriikides elavate sõprade-sugulastega, õhtuse restorani kohta uurimistöö ja valiku tegemine, šoppamine ja palju-palju muud. Paraku on see toonud endaga kaasa ka negatiivset ja kõige negatiivsemaks “kaasavaraks” pean ma internetikiusamist, mille kurvemad juhud lõpevad enesetapuga. Kui räägitakse internetikiusamisest tingitud enesetapust, siis mulle tuleb esimesena meelde Amanda Todd‘i juhtum. Küünikud kindlasti väidavad, et tüdruk tõmbas endale ise häda kaela, aga ma arvan, et mitte kunagi ei ole mitte ühtegi õigustust sellisele käitumisele, mis paneb inimese end vigastama või enda elu lõpetama. Täiskasvanud inimene saab veel kuidagi norimisega hakkama (kuigi ka mitte alati!), kuid lapse- ja teismeeas võetakse kõike öeldut palju kergemini hinge.

Aga internetikiusamine ei pruugi olla ainult ühe konkreetse isiku vastu suunatud, vaid hoopis mõtlematult õhkupaistatud fraas või sõna, mis paljusid pahandab. Selle kohta on ka hea näide Eestist – nõndanimetatud “juudid ahju” intsident küttis omal ajal päris korralikult kirgi. Praegu seda teemat guugeldades leidsin vana Delfi artikli, kus seda teemat käsitleti. 2017. aastal on naljakas mõelda, et inetu sõnapaari kirja pannud noormees arvas tollal, et “internetis saab kõigest rääkida”. Jah, saabki, aga kas ilmtingimata peab kõike välja ütlema? Ning olla veendunud, et sellel ei ole tagajärgi?

Okei, nüüd on teema natuke lappama läinud – pidi kirjutama mõne hea näite omaenda kogemusest 🙂 Niisiis… Ma olen ennast alati üsna viisakaks ja hästikasvatatud neiuks pidanud, koolis olin viieline ja vanematele peavalu ei põhjustanud. Täna, olles töövõtja rollis, ei ole ma ka enda kohta pretsensioone kuulnud, pigem on iga-aastastel arenguvestlustel välja toodud mu head koostöövõimet ja abivalmidust. Seda üllatavam oli mu jaoks see, kui üks hetk kuulsin maja pealt jutte stiilis “issssssand, kui ülbelt ta mu kirjale vastas!”. Ee, okeiii… Seadsin siis oma sammud kolleegi poole, kes mind issand-kui-ülbeks pidas ja soovisin selgitust. Ta võttiski oma postkastis minu saadetud kirja lahti ja küsis tõsimeeli, kas minu arvates see ei ole nõmedalt ja üleolevalt kirjutatud. Ma olin tõesti hämmeldunud ja ei saanud üldse aru, mis jama on, täitsa okei ja viisakas kiri oli. Ja siis sain vastu kuldsed ja täiesti siirast hämmeldusest kantud sõnad: “Aga seal ei ole ju ühtegi naerunägu!” Saanud esimesest WTF-hetkest üle saime siiski sotid selgeks räägitud. Tegemist oli uue töötajaga ja ta ei olnud lihtsalt harjunud sellega, et ma eelistan töökirju kirjutada lühidalt ja konkreetselt ning ilustamata ja mõttetu lisainfota oma jutt ära rääkida. Mul ei tulnud pähegi, et kellelgi võib naerunägude puudumisest tekkida minust hoopis vale ettekujutus.

Aga miks ma seda heaks kogemuseks pean? Esiteks, me suutsime selle “probleemi” nii ära lahendada, et me ei paisutanud asja suuremaks, kui see tegelikult oli. Ma olen selle üle ka päris uhke, et ma võtsin ennast kokku ja üldse läksin tema käest selgitust küsima (ma tavaliselt ei tule potentsiaalsete konfliktiallikatega hästi toime) – kui ma poleks seda teinud, siis äkki ta arvaks siiani, et ma olengi täitsa nõme inimene? Tänaseks on ta üks mu lemmik-kollege. Teiseks, sõltuvalt tujust, nädalapäevast, tähtede seisust ja ma ei tea millest veel, võib ühte teksti lugeda hoopis erinevalt. Seetõttu loen nüüd alati oma e-mailid enda peas erinevate rõhuasetustega läbi ja püüan läbi mängida variandid, kuidas teise arvutiekraani ees olev inimene mu kirja mõista võib. Vahel lisan “pehmendamiseks” mõne naerunäo ka 🙂

Tööelust on ka teine hea näide, või õigemini reegel, mida järgida. Mul on olnud päris mitu olukorda, kus ma olen tahtnud mõnele kirjale vastata esimese emotsiooni pealt. Noh, näiteks öelda mõne juba vastatud, aga uuesti saadetud kirja peale “juba vastasin sulle ju, pime oled või?”, aga see pole mitte kunagi seda väärt. Võib-olla sellel inimesel on mõni mure ja ta on tavalisest veidi hajameelsem ning mu inetu reaktsioon teeb ta päeva veel hullemaks? Kui tekib selline tunne, et vererõhk hakkab tõusma ja juba hakkavad sõrmed klaviatuuri kulutama, siis tasub minna ja üks kohv võtta ning paar korda sügavalt sisse-välja hingata. Jääb endale negatiivse tunde tekitamine ära ning kolleegi tuju jääb ka rikkumata 🙂

Allikad:

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s