6. Arvutid ja paragrahvidː juriidika arvutimaailmas

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus tõid oma raamatus “The Case for Copyright Reform” välja punktid, mille alusel võiks autoriõigustega seotud seadusandlust reformida.

Üks väide, mis mulle raamatust kõrvade vahele pidama jäi, ja millega ma ka samastusin – suur osa noori inimesi on seaduse silmis kurjategijad. Autorõigustega seonduv seadusandlus on nii kammitsev, et põhimõtteliselt mitte midagi ei tohi enam teha 🙂 Raamatus toodud näide (võib-olla küll veidi ülepaisutatud kujul, kuid siiski) selle kohta, et kui ma saadan internetist leitud luuletuse kellelegi edasi, siis ma olen kriminaal, lööb üsna valusalt. Kui ma mõtlen enda igapäevategevustele, siis tuleb tõdeda, et peaksin ammu trellide taga istuma – ikka saadan copy-paste‘in mõnest veebiväljaandest leitud huvitava lõigu Skype vestluses sõpradele või kolleegidele.

Samuti nõustun raamatu autorite näitega CD’de ostmisest – mida vähem me kulutame raha CD-de ostmisele, seda rohkem kulutame me raha muule, näiteks kontserdil käimisele. Lisaks on meil on ju niigi tasuta muusika kuulamise võimalusi (nt YouTube, ka Spotify’l on tasuta versioon (reklaamiderohke küll, kuid siiski)). Minu arvates on siinkohal hea näide Eestistki võtta – veidi enam, kui kaks aastat tagasi jagasid Genka ja Paul Oja oma plaati tasuta. Arvatavasti ei olnud tegemist päris niisama heast südamest “tasuta lõunaga” vaid hästi läbimõeldud turunduskampaaniaga, kuid siiski – ma usun, et sellise käiguga teenisid nad nii mõnegi inimese heakskiidu ja kasvatasid kontserdipublikut.

Samuti ka info kättesaadavus. Käesoleva aine foorumist jäi mitmest postitusest kõlama mõte, et eduks ei ole oluline kõrgkoolist saadav paber vaid huvi teema vastu ning ka ise on võimalik mingis valdkonnas heaks spetsialistiks saada. Me saaksime ju info vabama levikuga juurde kasvatada väärt spetsialiste, kellel pole ühel või teisel põhjusel võimalik kõrgkoolis käia. Ka kõrgkoolis käies on infole ligipääsetavus aeg-ajalt keeruline – näiteks, kirjutasin 3 aastat tagasi TTÜs oma magistritööd ja pidin allikatena kasutama teadusartikleid. Suurema osa sain erinevatest andmebaasidest tasuta kätte (ülikoolil on ostetud neisse ligipääs), kuid need, mida kõige enam vaja oli, pidin ostma, sest tasuta need kättesaadavad ei olnud. Sellegipoolest on rõõm tõdeda, et levima on hakanud veebipõhised kursused (ka tasuta!) – nt Coursera.org keskkonnast peaks igaüks endale midag põnevat leidma, Tartu Ülikooli “Programmeerimisest maalähedaselt” on palju kiidusõnu saanud jpm.

Kui nüüd liikuda edasi Falkvinge ja Engströmi ettepanekute juurde, siis teeks lühidalt ja ütleks kõigi kohta, et pooldan 🙂 Aga räägin siiski natuke lähemalt ka.

  1. Moral Rights Unchanged. Siin ei ole ilmselt vajadust pikemalt peatuda. See on iseenesestmõistetav, et omandi autoritena peaksid esinema siiski vaid need, kes on autorid ning et see on loomulik, et tehtud töö eest vääritakse ka tunnustust.
  2. Free Non-Commercial Sharing. Selle punktiga teevad autorid ettepaneku rakendada autoriõigustega kaitsmist vaid omandi kommertslikel eesmärkidel kasutamisele. Ehk põhimõtteliselt – ma korraldan sel suvel pulmapeo, kus  taustaks mängib Spotify’s minu poolt kokku pandud playlist. Tegelikult ma seda ilmselt teha ei tohiks, sest noh, ma ju jagan seda playlist‘i ca 40 inimesega.
  3. 20 Years Of Commercial Monopoly. See on üks punkt, mis mind on pikka aega hämmastanud – kaitsta omandit autori eluajal ning veel edasi ka 70 aastat? Miks? Minu arvates on autorite pakutud 20 aastat alates avaldamisest igati mõistlik. Lugesin ka lisaks juurde, mida hõlmavad endas autori isiklikud ja varalised õigused – mulle jäi küll arusaamatuks, mida ja miks peaksid autorid tahtma nii pika aja vältel veel muuta ja otsustada. Aga ma ei ole ühtegi teost avaldanud ka 🙂
  4. Registration After 5 Years. Siinkohal pakuvad Falkvinge ja Engström, et teosed, mille autor ei ole teada, kuid kes soovivad siiski autoriõigust rakendada, peaksid end teose omanikuna registreerima. See tundub igati loogiline ettepanek – omandi “kinnihoidmine” lihtsalt seepärast, et ei taheta sellega avalikult seotud olla (sest muud põhjust ma säärasele käitumisele paraku ei leia), tundub lihtsalt jabur.

Autorid esitasid veel kaks ettepanekut, aga kuna mul nendele ei ole pikemat kommentaari lisada, siis jätangi need siinkohal käsitlemata. Üldiselt olen siiski info ja ka intellektuaalomandi vaba leviku poolt. Kui rääkida näiteks avavarast, siis see on igati tervitatav lähenemine – ma usun, et see aitab kaasa innovatsioonile ja paremate lahenduste leidmisele. Mitu pead on ikka mitu pead 🙂

Allikad:

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s