9. Võrkude rikkusː vabast tarkvarast vaba kultuurini

Foorumipostituste põhjal saan kindlalt väita, et ma olin Eric S. Raymondi teose lugemiseni üsna selgelt veendumusel, et häkkerid on ühed pahad ja kurjad tegelased. Tegelikkus on hoopis vastupidine ning autori kirjelduse järgi tunduvad nad hoopiski sellised maailmaparandajad olevat, kes kellelegi liiga ei tee, pigem vastupidi – üritavad teha head ja teistegi elu oma loominguga lihtsamaks teha.

Olgugi, et Raymond käis välja hea mõtte, et “häkkerid polegi halvad, kräkkerid on – häkkerid teevad asju, kräkkerid lõhuvad neid,” siis mulle jäi siiski sellest kirjutisest võib-olla veidi liiga positiivne ja ülistuslaululik mulje. Igal ametil on oma head ja vead ning kaheldav on see, et häkkerite “töö” on vaid lust ja lillepidu.

Üldine põhimõte, mis minu jaoks Raymondi teosest kõlama jäi, oli optimaalsus ja selle poole püüdlemine. Näiteks see, et ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda ning et võimalusel tuleks oma tööd automatiseerida. Häkkerluse kontektsis ei ole võib-olla parim tsitaat, aga Bill Gateski on öelnud, et “I choose a lazy person to do a hard job. Because a lazy person will find an easy way to do it.” Lisaks sellele tundub, et häkkerikultuur on suunatud pidevale arengule. Väide, et “häkkerid (ja loomeinimesed üldse) ei tohiks kunagi tunda igavust ega teha nüri ja rumalat tsüklilist tööd, sest selles olukorras ei tee nad seda, mida vaid nemad suudavad – lahendada uusi probleeme.” näitab üsna selgelt seda, et kui hakkab igav, siis tuleb edasi liikuda ning mõni uus ja põnev väljakutse leida. Seisak ei ole häkkerikultuuris tervitatav.

Mis mulle Raymondi kirjutises väga meeldis, oli see, et ta kirjeldas mitte ainult tehnilisi oskusi vaid rääkis ka enesearengust isiklikus mõttes. Näiteks, et häkker võiks tegeleda võitluskunstiga või kuulata/analüüsida muusikat jms. Kui muidu on häkkeritest jäänud mulje, et nad on hirmtõsised tegelased, kelle elu tiirlebki ainult arvutite ümber, siis minu arvates oli väga tervitatav näha, et tegelikult on heaks häkkeriks saamise eelduseks tasakaal ka muudes eluaspektides. Nagu Raymond kirjutas, siis hea häkker on ennekõike intelligentne olevus ning halva suhtumisega heaks häkkeriks ei saa.

Mis pani mind kulmu kergitama, oli väide, et suurem osa häkkeritest on nohikud, mis ongi hea, sest “ühiskondlik tõrjutus aitab kontsentreeruda tõeliselt tähtsatele asjadele nagu mõtlemine ja häkkimine.” Paar lauset hiljem ütleb Raymond aga, et suutlikkus häkkimise kõrvalt oma elu elada on hea. See vasturääkivus ning lisaks ka jutt võitluskunstidest ja muust mitte-häkkimisest tekitas minus segadust – missugune teguviis siis õige on? 🙂

Üldine mulje Raymondi kirjatükist oli hea – ta andis hea ülevaate häkkerite olemusest ning lükkas vähemalt minu jaoks ümber väärarusaama, et häkkerid on kurjad ja pahad. Mõte, mille kindlasti sellest kirjutisest kaasa võtan, on loov mängulisus – seda põhimõtet võiks rakendada mitte vaid häkkerite maailmas vaid ka muudel elualadel.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s