7. IT proff…?

Kui ma ütlesin sügisel oma sõpradele-tuttavatele, et lähen IT Kolledžisse õppima, siis jagunesid arvamused laias laastus kaheks. Osad arvasid, et see on ülivinge mõte ja soovisid mulle edu ja kordaminekuid. Teised olid sellised, kes vajusid mõttesse, küsisid, kas ma olen ikka kindel, et see on õige valik. Nüüd selle teemaga alustades pöördusin ma nende inimeste poole tagasi ja küsisin, et mida nad täpsemalt oma kimbatuses olekuga mõtlesid. Ma tegelikult aimasin ka, mis vastuseid kuulen, aga tahtsin ikkagi seda nende käest teada saada. Niisiis… Minu põlvkonnast eelmine põlvkond leiab endiselt (üldistamine on nõme, ma tean, aga need, kellega rääkisin, arvasid nii), et IT-spetsialistid on sellised endassetõmbunud patsiga poisid, kes mitte kunagi mitte kellegagi ei suhtle ja ühel tütarlapsel ei kõlba ometigi sellise alaga tegeleda. Seevastu, minu põlvkonna (buumiaegsed lapsed :)) sõbrad-sugulased on selles valdkonnas juba oluliselt avarama mõtteviisiga.

Aga missugune peaks siis olema 2017. aastal hea IT proff? Avasin CV Keskuse ja hakkasin töökuulutusi lappama. Võtsin vaatluse alla esirinnas olevad IT-ettevõtted (nt Pipedrive, Playtech, Proekspert, Nortal). Nortali töökuulutuses ei olnud isiksuseomadustest juttu, keskenduti ainult tehnilistele oskustele ja kogemustele. Proekspert on aga välja toonud, et otsivad inimesi, kes on loomingulised, proaktiivsed ning head suhtlejad; loomulikult on vajalikud ka tehnilised oskused. Playtech toob isiksuseomadustelt välja vaid analüütilise mõtlemise, pigem keskendutakse sarnaselt Nortalile tehnilistele oskustele. Playtech vihjab, et otsib koostöövõimelisi töötajaid. Tegelikult hakkas mul neid kuulutusi lugedes veidi kurb. Ma olen nõus, et tehnilised oskused on IT-valdkonnas äärmiselt olulised ja nendeta ei saa, aga enda kogemuse põhjal ütlen, et mind need kuulutused eriti ei kõnetanud. Mulle jäi tunne, et otsitakse oskusi, mitte inimest.

Aga kuna ma töökuulutustest vastust ei leidnud, missugune peaks tänapäeva IT-proff olema, siis mõtlen ise midagi välja 🙂 Eelnevalt väljatoodud ettekujutus endassetõmbunud suhtlemisvõimetutest patsiga poistest on ilmselgelt iganenud (st patsiga poisid on täiesti okei, lihtsalt see pole enam ainult IT-proffidele omane :)). Kui rääkida vaid isiksuseomadustest, siis ma arvan, et IT-proff peab olema:

  • hea suhtleja – et kliendi/tellija vajadus saaks selgeksräägitud
  • koostööaldis – üldiselt on arendusprojektid meeskonnatööna tehtavad ning võime teha teistega koostööd on oluline
  • parajalt laisk – mitmest kohast (vist isegi Bill Gates on seda öelnud) on läbi käinud, et arendaja võiks olla laisk, sest siis ta leiab mooduse, kuidas tüütuid asju lihtsalt teha/automatiseerida 🙂
  • innovatiivne – oleks hea, kui IT-proff oskaks pakkuda uusi lahendusi, mitte olla vanades mõtteviisides kinni
  • hea väljendusoskus – inimene, kes ei tea IT-st midagi, aga peab loodud tarkvaraga tööd tegema, siis hea IT-proff suudab oma jutu “tavainimese” keelde panna
  • uudishimulik/õppimisvõimeline – hea IT-proff peaks oma valdkonna vastu kirglikku huvi tundma ning uuendustega kaasa minema
  • kohanemisvõimeline – pea kõik mu tuttavad IT-spetsialistid on vähem või rohkem rääkinud olukordadest, kus midagi oli “eile” vaja; hea IT-proff tuleb selliste olukordadega toime

Ma arvan, et sa piisavalt vajalikke omadusi kirja pandud. Eelneva juurde veel korraks tagasi tulles – ma usun, et suurem osa inimestest on võimelised teadmisi ja oskusi omandama, isiksuseomadusi aga nii lihtsalt ei muuda. Seega ma leian, et tööandjad võiksid oma otsingutes teistsuguse fookuse võtta.

6. Arvutid ja paragrahvidː juriidika arvutimaailmas

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus tõid oma raamatus “The Case for Copyright Reform” välja punktid, mille alusel võiks autoriõigustega seotud seadusandlust reformida.

Üks väide, mis mulle raamatust kõrvade vahele pidama jäi, ja millega ma ka samastusin – suur osa noori inimesi on seaduse silmis kurjategijad. Autorõigustega seonduv seadusandlus on nii kammitsev, et põhimõtteliselt mitte midagi ei tohi enam teha 🙂 Raamatus toodud näide (võib-olla küll veidi ülepaisutatud kujul, kuid siiski) selle kohta, et kui ma saadan internetist leitud luuletuse kellelegi edasi, siis ma olen kriminaal, lööb üsna valusalt. Kui ma mõtlen enda igapäevategevustele, siis tuleb tõdeda, et peaksin ammu trellide taga istuma – ikka saadan copy-paste‘in mõnest veebiväljaandest leitud huvitava lõigu Skype vestluses sõpradele või kolleegidele.

Samuti nõustun raamatu autorite näitega CD’de ostmisest – mida vähem me kulutame raha CD-de ostmisele, seda rohkem kulutame me raha muule, näiteks kontserdil käimisele. Lisaks on meil on ju niigi tasuta muusika kuulamise võimalusi (nt YouTube, ka Spotify’l on tasuta versioon (reklaamiderohke küll, kuid siiski)). Minu arvates on siinkohal hea näide Eestistki võtta – veidi enam, kui kaks aastat tagasi jagasid Genka ja Paul Oja oma plaati tasuta. Arvatavasti ei olnud tegemist päris niisama heast südamest “tasuta lõunaga” vaid hästi läbimõeldud turunduskampaaniaga, kuid siiski – ma usun, et sellise käiguga teenisid nad nii mõnegi inimese heakskiidu ja kasvatasid kontserdipublikut.

Samuti ka info kättesaadavus. Käesoleva aine foorumist jäi mitmest postitusest kõlama mõte, et eduks ei ole oluline kõrgkoolist saadav paber vaid huvi teema vastu ning ka ise on võimalik mingis valdkonnas heaks spetsialistiks saada. Me saaksime ju info vabama levikuga juurde kasvatada väärt spetsialiste, kellel pole ühel või teisel põhjusel võimalik kõrgkoolis käia. Ka kõrgkoolis käies on infole ligipääsetavus aeg-ajalt keeruline – näiteks, kirjutasin 3 aastat tagasi TTÜs oma magistritööd ja pidin allikatena kasutama teadusartikleid. Suurema osa sain erinevatest andmebaasidest tasuta kätte (ülikoolil on ostetud neisse ligipääs), kuid need, mida kõige enam vaja oli, pidin ostma, sest tasuta need kättesaadavad ei olnud. Sellegipoolest on rõõm tõdeda, et levima on hakanud veebipõhised kursused (ka tasuta!) – nt Coursera.org keskkonnast peaks igaüks endale midag põnevat leidma, Tartu Ülikooli “Programmeerimisest maalähedaselt” on palju kiidusõnu saanud jpm.

Kui nüüd liikuda edasi Falkvinge ja Engströmi ettepanekute juurde, siis teeks lühidalt ja ütleks kõigi kohta, et pooldan 🙂 Aga räägin siiski natuke lähemalt ka.

  1. Moral Rights Unchanged. Siin ei ole ilmselt vajadust pikemalt peatuda. See on iseenesestmõistetav, et omandi autoritena peaksid esinema siiski vaid need, kes on autorid ning et see on loomulik, et tehtud töö eest vääritakse ka tunnustust.
  2. Free Non-Commercial Sharing. Selle punktiga teevad autorid ettepaneku rakendada autoriõigustega kaitsmist vaid omandi kommertslikel eesmärkidel kasutamisele. Ehk põhimõtteliselt – ma korraldan sel suvel pulmapeo, kus  taustaks mängib Spotify’s minu poolt kokku pandud playlist. Tegelikult ma seda ilmselt teha ei tohiks, sest noh, ma ju jagan seda playlist‘i ca 40 inimesega.
  3. 20 Years Of Commercial Monopoly. See on üks punkt, mis mind on pikka aega hämmastanud – kaitsta omandit autori eluajal ning veel edasi ka 70 aastat? Miks? Minu arvates on autorite pakutud 20 aastat alates avaldamisest igati mõistlik. Lugesin ka lisaks juurde, mida hõlmavad endas autori isiklikud ja varalised õigused – mulle jäi küll arusaamatuks, mida ja miks peaksid autorid tahtma nii pika aja vältel veel muuta ja otsustada. Aga ma ei ole ühtegi teost avaldanud ka 🙂
  4. Registration After 5 Years. Siinkohal pakuvad Falkvinge ja Engström, et teosed, mille autor ei ole teada, kuid kes soovivad siiski autoriõigust rakendada, peaksid end teose omanikuna registreerima. See tundub igati loogiline ettepanek – omandi “kinnihoidmine” lihtsalt seepärast, et ei taheta sellega avalikult seotud olla (sest muud põhjust ma säärasele käitumisele paraku ei leia), tundub lihtsalt jabur.

Autorid esitasid veel kaks ettepanekut, aga kuna mul nendele ei ole pikemat kommentaari lisada, siis jätangi need siinkohal käsitlemata. Üldiselt olen siiski info ja ka intellektuaalomandi vaba leviku poolt. Kui rääkida näiteks avavarast, siis see on igati tervitatav lähenemine – ma usun, et see aitab kaasa innovatsioonile ja paremate lahenduste leidmisele. Mitu pead on ikka mitu pead 🙂

Allikad:

5. Internetipiibli 10 käsku

Virginia Shea pani raamatus “Netiquette” kirja 10 käsku, mida iga võrgus toimetav tegelane järgima peaks. Nende seast ühte valida, mida käesolevas blogipostituses käsitleda, oli päris keeruline, sest näiteid leiaks igaühe kohta. Siiski jäin pidama esimese juurde, ehk “Ole inimene”.

“Võrguelu” arenguga käib kaasas palju positiivset – mitmete asjade asjaajamise lihtsustumine, pingutust mittenõuduv suhtlus välisriikides elavate sõprade-sugulastega, õhtuse restorani kohta uurimistöö ja valiku tegemine, šoppamine ja palju-palju muud. Paraku on see toonud endaga kaasa ka negatiivset ja kõige negatiivsemaks “kaasavaraks” pean ma internetikiusamist, mille kurvemad juhud lõpevad enesetapuga. Kui räägitakse internetikiusamisest tingitud enesetapust, siis mulle tuleb esimesena meelde Amanda Todd‘i juhtum. Küünikud kindlasti väidavad, et tüdruk tõmbas endale ise häda kaela, aga ma arvan, et mitte kunagi ei ole mitte ühtegi õigustust sellisele käitumisele, mis paneb inimese end vigastama või enda elu lõpetama. Täiskasvanud inimene saab veel kuidagi norimisega hakkama (kuigi ka mitte alati!), kuid lapse- ja teismeeas võetakse kõike öeldut palju kergemini hinge.

Aga internetikiusamine ei pruugi olla ainult ühe konkreetse isiku vastu suunatud, vaid hoopis mõtlematult õhkupaistatud fraas või sõna, mis paljusid pahandab. Selle kohta on ka hea näide Eestist – nõndanimetatud “juudid ahju” intsident küttis omal ajal päris korralikult kirgi. Praegu seda teemat guugeldades leidsin vana Delfi artikli, kus seda teemat käsitleti. 2017. aastal on naljakas mõelda, et inetu sõnapaari kirja pannud noormees arvas tollal, et “internetis saab kõigest rääkida”. Jah, saabki, aga kas ilmtingimata peab kõike välja ütlema? Ning olla veendunud, et sellel ei ole tagajärgi?

Okei, nüüd on teema natuke lappama läinud – pidi kirjutama mõne hea näite omaenda kogemusest 🙂 Niisiis… Ma olen ennast alati üsna viisakaks ja hästikasvatatud neiuks pidanud, koolis olin viieline ja vanematele peavalu ei põhjustanud. Täna, olles töövõtja rollis, ei ole ma ka enda kohta pretsensioone kuulnud, pigem on iga-aastastel arenguvestlustel välja toodud mu head koostöövõimet ja abivalmidust. Seda üllatavam oli mu jaoks see, kui üks hetk kuulsin maja pealt jutte stiilis “issssssand, kui ülbelt ta mu kirjale vastas!”. Ee, okeiii… Seadsin siis oma sammud kolleegi poole, kes mind issand-kui-ülbeks pidas ja soovisin selgitust. Ta võttiski oma postkastis minu saadetud kirja lahti ja küsis tõsimeeli, kas minu arvates see ei ole nõmedalt ja üleolevalt kirjutatud. Ma olin tõesti hämmeldunud ja ei saanud üldse aru, mis jama on, täitsa okei ja viisakas kiri oli. Ja siis sain vastu kuldsed ja täiesti siirast hämmeldusest kantud sõnad: “Aga seal ei ole ju ühtegi naerunägu!” Saanud esimesest WTF-hetkest üle saime siiski sotid selgeks räägitud. Tegemist oli uue töötajaga ja ta ei olnud lihtsalt harjunud sellega, et ma eelistan töökirju kirjutada lühidalt ja konkreetselt ning ilustamata ja mõttetu lisainfota oma jutt ära rääkida. Mul ei tulnud pähegi, et kellelgi võib naerunägude puudumisest tekkida minust hoopis vale ettekujutus.

Aga miks ma seda heaks kogemuseks pean? Esiteks, me suutsime selle “probleemi” nii ära lahendada, et me ei paisutanud asja suuremaks, kui see tegelikult oli. Ma olen selle üle ka päris uhke, et ma võtsin ennast kokku ja üldse läksin tema käest selgitust küsima (ma tavaliselt ei tule potentsiaalsete konfliktiallikatega hästi toime) – kui ma poleks seda teinud, siis äkki ta arvaks siiani, et ma olengi täitsa nõme inimene? Tänaseks on ta üks mu lemmik-kollege. Teiseks, sõltuvalt tujust, nädalapäevast, tähtede seisust ja ma ei tea millest veel, võib ühte teksti lugeda hoopis erinevalt. Seetõttu loen nüüd alati oma e-mailid enda peas erinevate rõhuasetustega läbi ja püüan läbi mängida variandid, kuidas teise arvutiekraani ees olev inimene mu kirja mõista võib. Vahel lisan “pehmendamiseks” mõne naerunäo ka 🙂

Tööelust on ka teine hea näide, või õigemini reegel, mida järgida. Mul on olnud päris mitu olukorda, kus ma olen tahtnud mõnele kirjale vastata esimese emotsiooni pealt. Noh, näiteks öelda mõne juba vastatud, aga uuesti saadetud kirja peale “juba vastasin sulle ju, pime oled või?”, aga see pole mitte kunagi seda väärt. Võib-olla sellel inimesel on mõni mure ja ta on tavalisest veidi hajameelsem ning mu inetu reaktsioon teeb ta päeva veel hullemaks? Kui tekib selline tunne, et vererõhk hakkab tõusma ja juba hakkavad sõrmed klaviatuuri kulutama, siis tasub minna ja üks kohv võtta ning paar korda sügavalt sisse-välja hingata. Jääb endale negatiivse tunde tekitamine ära ning kolleegi tuju jääb ka rikkumata 🙂

Allikad:

4. Ennustused vs reaalsus

Käesoleva blogipostituse eesmärk on analüüsida Pekka Himaneni 2004. aasta raportit ning uurida, kui palju raportis pakutud nägemustest on paika pidanud ning kui palju mitte. Raporti eesmärgiks oli anda ülevaade väljakutsetest infoühiskonnas ning pakkuda meetmeid, kuidas nende väljakutsetega edukalt toime tulla. Ma püüan seda teha Eesti vaatevinklist ja vahepeal ka enda töökoha näitel.

Kõigepealt paneks paika infoühiskonna käsitluse. Himanen defineeris infoühiskonda kui loovat ühiskonda, mis põhineb suhtlusel. Infoühiskonna peamiseks tunnuseks ei ole uus tehnoloogia, aga uus viis, kuidas asju teha. Infoühiskonda iseloomustavad innovatsioonil põhinev kasv.

Himaneni käsitluse järgi peab infoühiskond arengu tagamiseks rinda pistma muuhulgas näiteks rahvastiku vananemisega, maksumääradega seotud konkurentsiga, eile-oli-vaja-mõtteviisi levikuga (artiklis on selle nimi “culture of emergency”, aga minu töökohas nimetatakse seda eile-oli-vaja-mõtteviisiks) jne. Artikli autor näeb infoühiskonna arenguks kolme võimalikku teed – Silicon Valley mudel (nõrgemad jäetakse maha, tugevamad lippavad ees ära); Singapuri mudel (võistlus, kes suudab rakendada madalamaid maksumäärasid); Soome mudel (praegu heaolühiskonna ja infoühiskonna kombinatsioon, millel on oht aegunud seisukohtadesse kinni jääda ja seeläbi pidurdada ka arengut). Viimasele arengustsenaariumile on ka aga ravim.

“Ravim” peaks põhinema kümnel väärtusel, millest mina tundsin, et mind puudutavad kaks – hoolimine (töötamine selle nimel, et kõikidele oleksid loodud ühesugused võimalused) ning julgustamine (inimeste julgustamine saama paremaks versiooniks iseendast; teiste inimeste nägemine võimalike koostööpartneritena, mitte ohuallikatena/konkurentidena). Minu arvates, kui rääkida Eestist, siis just julgutamisest jääb väga olulisel määral vajaka ja kahjuks on väga levinud küüned-enda-poole-mõtlemine.

Selleks, et päriselt-päriselt arenguga sammu pidada ja edukas olla, peaks aina enam rõhku panema innovatsioonile. Himanen toobki oma kirjutises välja, et eurooplased on innovatiivsed toodete ja tootmisprotsesside osas, kuid puudujäägid on selles osas, mis puudutavad tugevaid brände ning ärimudeleid. Siinkohal arvab Himanen näiteks, et seda saab soodustada (motiveeriva) maksusüsteemiga – maksusüsteemi abil peab motiveerima töökohtade loomist ja ettevõtlikkust. Minu seisukoht on siinkohal, et Eesti oma riikliku poliitikaga seda eriti ei toeta. Jah, me saame asutada ettevõtte paari hiireklikiga, aga maksusüsteem ei soodusta kohe üldse töökohtade loomist ja ettevõtlikkust.

Veel üks huvitav seisukoht, mis Himaneni artiklist välja tuli, oli see, et ettevõtted peaksid tegema ruumi loovuse arengule ning toetama seda läbi vastava töökultuuri ja atmosfääri. Tööandjatele loob selge konkurentsieelise just neile sobivate töötajate leidmiseks see, kui nad pühendavad tähelepanu n-ö unistuste töökoha loomisele. Sellega olen ma täiesti nõus – me veedame tööl 8 tundi (see on kolmandik ööpäevast!), miks me peaksime seda tegema ebameeldivas keskkonnas? Loomulikult valivad töötajad endale koha, kus neil on hea ja mõnus olla. Ka ise olen olnud valiku ees hea töötasu+stressirohke keskkond versus madalam töötasu+meeldiv keskkond. Valisin teise variandi – töötasu on järele jõudnud ja tunnen end endiselt hästi ja motiveerituna.

Himanen rõhutab oma raportis korduvalt ka koostöö olulisust – tööandjad peaksid seda toetama ning soodustama. Enda kogemuse põhjalt võin öelda, et selline lähenemine on väga motiveeriv. Näiteks minu töökohas on mõndade projektide jaoks projektitiimid. Võib-olla neid ei oleks isegi vaja, sest töömaht ei ole nii suur, et selle kallal mitu inimest tegelema peaksid. Aga mitu silmapaari ja mitu mõtlevat pead laiendavad ju algset skoopi ja panevad algsele probleemile mitmest nurgast lähenema. See on toonud ka väga häid tulemusi ning ma pooldan väga sellist lähenemist.

Autor käsitleb oma raportis ka era- ning tööelu tasakaalu leidmist. Ma arvan, et Eestis võib see olla üks põletavamaid probleeme (see tuli välja ka foorumipostitustest, kus räägiti ületundide tegemisest). Inimeste töömaht aina kasvab ja kasvab, uusi töötajaid juurde ei võeta, olemasolevad töötajad on stressis, sest nad ei saa pühenduda oma perele ja/või hobidele, mis omakorda toob kaasa katkise hingega lapsed, lõhkiläinud perekonnad ja depressioonis inimesed. Mis mulle artiklist silma jäi, ja mis mulle väga meeldis, oli mõte sellest, et töötajatele seatud eesmärgid peaksid olema ambitsioonikad, kuid samas realistlikud, ning võimalusel ka lühemaajalised. Taaskord näide minu tööelust – alates eelmisest aastast mindi üle aastaeesmärkide asemel poole aasta eesmärkidele. Tunnen ise ja tunnevad ka need kolleegid, kellega sellest rääkinud olen, et see on palju motiveerivam. Miks? Sest lühemaajalise eesmärgi täitmine on käegakatsutavam ja tekib tunne, et selle täitmine on realistlikum.

Samuti räägib Himanen tööaja paindlikkusest – selle kohta on rõõm tõdeda, et vähemalt mulle tundub, et aina rohkem tööandjaid pakub töötajatele paindlikku tööaega ning ka kaugtöö võimalust. Mina isiklikult teen tööd palju rõõmsamalt, kui tean, et saan mingil määral kaasa rääkida enda töötegemise koha ning aja valikul. Isegi kui ma ei kasuta näiteks kodukontorist töötamise võimalust, siis see teadmine, et ma võin seda teha, annab palju juurde. Aga see eeldab usalduslikku suhet töötaja ja tööandja vahel, et kumbki pool seda kurjalt ära ei hakkaks kasutama.

Üks mõte, mille Himanen välja tõi, ja mis tekitas minus kahetisi tundeid, on immigratsiooni pooldamine. Ta räägib välismaalastest töötajate värbamisest ning ka välismaalastest tudengitele õppimisvõimaluste loomisest. Ma olen nõus Himaneni väitega, et inimene on inimene, sõltumata tema rahvusest, rassist, orientatsioonist jne, aga kui vaadata tänast poliitilist olukorda maailmas, siis on keeruline nõustuda väitega: “We cannot act as a stern doorman who divides people into two groups: “You are welcome, you are not.””. Aga sel teemal arutlemine läheks pikemaks, kui juba siiani kirjutatud postitus, seega las jääb teiseks korraks 🙂

Lisaks võimalikele poliitilistele probleemidele tuleb arvestada ka potentsiaalse kultuuride kokkupõrkega. Näiteks, mu eelmises töökohas oli mu otseseks juhiks portugallane, kes absoluutselt ei sobinud oma emotsionaalsuses ja ükskõikses töösse suhtumises siia. Mõne aja pärast tuli tema asemele soomlane, kes sobis meie kultuuriruumiga ja töö sujus oluliselt edukamalt. Ma olen nõus, et vahel on tarvis “raputust” ja mugavustsoonist välja astumist, aga kuskilt läheb ka selle mõistlikkuse piir.

Uhh, nüüd sai küll pikk postitus 🙂 Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned Himaneni pakutud ideedest on käiku läinud, kuid mõned siiski mitte – põhjusteks näiteks poliitiline olukord või see, et ühiskond/töötajad/tööandjad ei ole sellisteks muudatusteks veel valmis.

3. Uue meedia pealetung – blogid

 

Käesoleva nädala blogipostituses sooviksin rääkida… blogidest! Peamiselt sellest, kuidas nad on mõjutanud oma valdkonda, aga ka laiemast mõjust blogijatele.

Mis imeloom see blogi üldse on? Eesti keele seletav sõnaraamat väidab, et blogi on sama, mis ajaveeb või veebipäevik. Mul on lapsepõlvest ka meeles lukustatavasse päevikusse oma salajaste mõtete kirjapanek ning mul tulid õudusjudinad peale, kui ma mõtlesin, et keegi neid lugema peaks. Tänapäeval aga laotatakse oma elu internetti blogi vahendusel laiali. Miks? Eks põhjuseid ole erinevaid – kellel on n-ö spetsiifiline blogi (raamatublogi, kus kirjeldatakse loetud raamatuid, või investeerimisblogi, kus jagatakse investeerimisnippe, või kokandusblogi, kus jagatakse oma saavutusi köögis), kus tahetakse jagada oma tarkust teistega; kellel on niisama tähelepanu- ja esinemisvajadus (siia alla lähevad minu nägemuse järgi igasugused elustiiliblogid), aga on ka n-ö ametlikke ettevõtete/organisatsioonide blogisid (näiteks Statistikaameti blogi).

Kui blogide kontekstis teha võrdlust uus meedia versus traditsiooniline meedia, siis ilmselt oleks mõistlik võrrelda blogisid ajakirjadega – on ju ka ajakirju erinevat tüüpi (kokandusblogi versus kokandusajakirjad, elustiiliblogid versus naisteajakirjad jne). Peamine erinevus blogide ja ajakirjade vahel on see, et ajakirjal on üldjuhul mitu autorit, samas kui blogil on üldjuhul vaid üks autor. Ajakirjades väljendatakse oma arvamust/nägemust küllaltki neutraalselt, samas kui blogija võib oma arvamuse väljendamisel olla väga kallutatud ning emotsionaalne (mis ongi okei, sest blogi on ju tema virtuaalne mõtete avaldamise platvorm).

See toob meid aga omakorda selleni, miks on blogid nii populaarsed – märksõnaks on personaalsus. Jätame siinkohal kõrvale paari(kümne) jälgijaga blogid ning keskendume ainult nendele, millel on pidevalt kümneid kui mitte sadu tuhandeid jälgijaid ning mis on jätkusuutlikud. Hea blogija kirjutab oma tegemistest nii, et igaüks nendest tuhandetest lugejatest tunneb, et see on kirjutatud just temale. Eriti vahva on ju, kui blogija leiab ka aja, et oma lugejatega suhelda (näiteks kommentaariumis). Ajakirja lugemisel ei kohta üldiselt sellist personaalsuse tunnetust. Ühes artiklis oli siia igati sobiv mõttekäik: “When I go on an online magazine, it is more to search pure information. On a blog, on top of finding the information, I also come to read the actual person behind the text. I follow them, I talk to them and I feel close to them.”

Aga sellel on ka oma varjupool. Kui blogija suudab panna enda lugejad temaga samastuma, siis võetakse paljut tema öeldut ka puhta kullana. Kui blogis ilmub emotsionaalne kirjeldus, kuidas mõnes restoranis, kaupluses, hotellis vms on halb teenindus, siis selle blogi pikaajalised lugejad ei lähe ka sellesse asutusse. Aga see on ju vaid ühe inimese arvamus – võib-olla ta oli hoopis ise “jobu” ning too asutus ei teinud üldse midagi valesti, kuid kaotab laia kõlapinda saanud konflikti tõttu kliente? Kvaliteetses ajakirjanduses selliseid juhtumeid ei tohiks olla. Jah, ka ajakirjades on ostetud reklaami (nagu ka paljudes blogides), kuid emotsionaalseid negatiivseid rünnakuid vast mitte.

Lühidalt tahaks rääkida ka blogide mõjust nii blogijatele kui ka blogide lugejatele. Igasuguse meedia tarbijad on tänapäeval keerulises seisus – me peame hakkama saama väga erinevate ja paljude infoallikate virr-varris. Sealjuures, isegi, kui me valime enda jaoks välja allikad, mida jälgida, siis jääb alati õhku küsimus nende usaldusväärsusest. Kas mulle ettesöödetav info on ikka usaldusväärne? Kas ma võin selle põhjal mingeid otsuseid või valikuid teha (nt eespool toodud näide blogija emotsionaalsest kirjeldusest mõne restorani kohta)? Üks allikas väidab ühte, teine allikas väidab teist – keda uskuda? Samas on info paljususel ka positiivne külg – meil on palju infot, mille alusel oma arvamusi kujundada ja otsuseid teha. Aga jah, selles infohulgas ellujäämine on teine teema 🙂

Mis puudutab blogijaid, siis on blogijaid, kes kirjutavad peamiselt lihtsalt enda jaoks mälestuste talletamiseks, kuid on ka selliseid, kes on teinud blogimisest äri, pakkudes seda turundajatele reklaamkanaliks. Ma usun, et blogijate jaoks on suureks dilemmaks, kas teenida kirjutamise eest raha või jääda enda põhimõtetele truuks ja “end mitte müüa” (nagu on nt teinud kodumaine blogija Britt). Teine mõttekoht on see, et kas ikka tasub enda elu teiste ette niiviisi laiali laotada? Heaks näiteks siin on Eesti suurima lugejaskonnaga blogija Mallukas, keda materdatakse siin-seal päris korralikult.

Isiklikult olen jäänud blogide lugejaks, ise blogi ei pea (peale selle siin :)). Lugejana üritan kasutada ikka kainet mõistust ja suhtuda kirjutatusse mõistlikkuse piires skeptiliselt. Aga ma arvan, et uus meedia ei hakka traditsioonilist meediat veel nii pea asendama.

Allikad:

 

2. Me kõik jääme vanaks…

Emotikonid/Emoji’d. Sooviksin näha mõnda tänast internetikasutajat, kes ei tea, misasi on emotikon/emoji. Olgu siinkohal öeldud, et emotikon (kuvatakse kirjavahemärke, nt : -) ja emoji (kuvatakse pilti, nt naerunägu) on erinevad asjad, kuid kasutan neid käesolevas artiklis samas tähenduses ning kasutan sõna “emotikon”.

Emotikonide tekke algusaega on keeruline paika panna, mõned allikad väidavad, et emotikonid tekkisid (poolkogemata) juba 1600ndatel aastatel. Tänapäevane käsitlus emotikonidest sai aga alguse 1982. aastal, kui Carnegie Melloni ülikooli professor saatis “juhendi” emotikonide kasutamiseks:

screen-shot-2017-02-21-at-20-47-01

Tänapäeval on emotikonide kasutamine muutunud iseenesestmõistetavaks. Need aitavad internetisuhtluses anda edasi meie mõtteid ja tundeid, mida on lihtsalt kirjapildis võib-olla keeruline edastada. Loomulikult, lisaks algsetele naerunägudele saame täna kasutada erinevast rassist nerunägusid, aga ka jõuluvana, kummitust, loomi ja palju-palju muud.

Diskett/flopiketas. Käisin eelmisel suvel Lõuna-Eestiga tutvumas ning mul oli kaasas filmirulliga fotoaparaat – arvasin, et vahva oleks “vanaaegseid” fotosid teha. Filmi mul paraku ei olnud ning astusin sisse Valga Selverisse ning pöördusin umbes 20-aastase teenindaja poole küsimusega, kas neil on mulle vajalikku toodet. Neiu segaduses pilgust sain aru, et rääkisin temaga põhimõtteliselt hiina keeles. Paar hetke läks mööda ning siis saabus Heureka!-hetk ning kurb tõdemus ja pearaputus, et “ei, sellist asja meil küll pole…” Ma arvan, et samasuguse reaktsiooni osaliseks saaksin, kui läheksin otsima flopiketast. Tänaseks on flopiketastel küll kaduvväike kasutajaskond veel alles, kuid siiski võib selle lugeda väljasurnud leiutiseks.

Minu lapsepõlves (ca 15 aastat tagasi?) oli flopiketas popp asi. Hea tahtmise juures sai sinna peale terve referaadi ära mahutada 🙂 Tänaseks on see tore vidin unustusehõlma vajunud  – meenutab seda meile veel vaid save nupp Wordis.

wkwBc.jpg

1960ndate lõpus IBM’i poolt leiutatud kettad olid 1990ndate lõpuni (ise mäletan ka ca 2000ndate algusaastail flopiketaste kasutamist) asendamatud abilised, kui oli vaja infot ühest masinast teise “transportida”. Peagi kadusid ka arvutitest flopiketaste jaoks mõeldud pesad ning seda tüüpi ketaste lõpp oligi lähedal.

Dial-up ühendus. Kodutöös pidi rääkima küll ühest tänaseks “surnud” nähtusest, kuid kuna nii flopidisk kui ka dial-up ühendus olid minu lapsepõlve lahutamatud osad, siis ma ei suutnudki valikut teha. Kel kunagi dial-up ühendus olnud on, mäletab kindlasti seda imelist heli: link.

Esimene dial-up ühendus loodi 1965. aastal ning 2013. aastal oli USAs dial-up ühenduse kasutajaid alles veel 3% (võrreldes 70% lairiba kasutajatega). Ilmselt tänaseks on see osakaal langenud, kuid päris välja surnud see vist ei ole. Dial-up ühenduse loomiseks kasutati modemit ning tarvis oli vaba telefoniliini, seega ei olnud võimalik samaaegselt internetis surfata ning telefonitsi lobiseda. See tõi endaga kaasa muidugi mitmeid probleeme – telefoniarved kasvasid üüratuks. Kaval oli siis internetti kasutada vaid öösiti, sest öine kõneminuti hind oli soodsam 🙂

Allikad:

1. Sometimes you win, sometimes you learn

Google+. Tehnoloogiahiid üritas luua Facebook’i kõrvale oma suhtlusvõrgustiku Google+, millega sooviti haarata turuosa just Facebook’ilt. Paraku ei võtnud kasutajad seda rõõmuga vastu, vaid seda saatis ebaedu. Tegelikult on Google ju eduka sotsiaalvõrgustikuga juba hakkama saanud – Orkutil oli omal ajal väga suur kasutajaskond. Huvitav, miks sellest kogemusest ei õpitud?

Erinevad allikad on välja toonud mitmeid põhjuseid, miks Google+ tänaseks põhimõtteliselt surnud on. Üks olulisemaid põhjuseid on ilmselt see, et ei suudetud turule tuua midagi uut, mis tarbijate vajadusi rahuldaks. Juba oli olemas Facebook, mis kattis ära enamike tarbijate soovid ning neil ei olnud mingit põhjust parematele jahimaadele minna. Teine minu silmis oluline põhjus on see, et Google enda töötajad ei uskunud sellesse teenusesse. Allikad väidavad, et töötajate preemiad seoti otseselt Google+ kasutajate arvuga (s.t 25% iga töötaja boonusest sõltus Google+ edukusest). See tõi omakorda kaasa selle, et töötajad soovitasid oma tuttavatele ja sõpradele Google+ kasutamist mitte seepärast, et see on üliäge teenus, vaid seepärast, et saada preemiat. See on juba eos nii vale lähenemine, et pole väga põhjust imestada, et Google+ läbi kukkus. Suurim õppekoht siinkohal on ilmselt see, et ettevõtted peaksid eelkõige veenma oma töötajaid toote/teenuse headuses. Teiseks, ei ole mõtet hakata jalgratast leiutama, kui hästisõitev jalgratas on juba leiutatud.

Windows Vista. Kui meenutada Windows Vista üürikeseks jäänud eluiga, siis arvutisõbrad ilmselt ohkavad raskelt ja mõtlevad: „Dafuq was that?“. Üheks suurimaks pahameele põhjustajaks oli Vista aeglus. Microsoft suutis kirjutada keerulise operatsioonisüsteemi erinevate tulede ja viledega ning paraku muutsid need tuled ja viled asjaajamise üle mõistuse aeglaseks.

Teine oluline läbikukkumise põhjus oli Vista mitteühildumine paljude tarkvaradega. Vista eelkäija, Windows XP, oli selline tore operatsioonisüsteem, mille peal sai tavakasutaja edukalt kõiki endale vajalikke programme jooksutada. Asi toimis nii, nagu ta toimima pidi. Windows Vistaga asi nii lilleline polnud ning paljusid programme ei saanud Vista peal käimagi.

Kahtlased nutiseadmete uuendused. See punkt ei lähe küll otseselt IT-alaste projektide läbikukkumise alla, aga tasub kindlasti äramärkimist. 2016. aastal juhtus mitmeid põnevaid asju. Näiteks põlevad Samsung Galaxy Note 7 telefonid ning kõrvaklapiauguta iPhone 7. Viimast ei saa küll otseselt läbikukkunud projektiks nimetada, sest iPhone 7 on päris jõudsalt erinevatel turgudel oma osa haaranud, kuid veider on see kõrvaklapiauguta telefon siiski. Aga võib-olla oli see Apple’i poolt hoopis kaval lüke? On ju nende soov olla turul niinimetatud „häirija“, kes tuleb uute ja põnevate asjadega välja ning raputab konkurente.

Kui iPhone 7 ei saanud otseselt läbikukkujaks nimetada, siis Samsung Galaxy Note 7 osas ei jää küll kahtlust. Kui telefon ikka käes plahvatab või põlema süttib, siis on äärmiselt keeruline seda õnnestumiseks pidada. Arvatakse, et Samsung soovis edestada oma suurimat konkurenti Apple’t ning tulla enne uue seadmega turule, kui Apple seda jõuab ning seetõttu kannatas arenduskvaliteet. Mida siinkohal õppida? Lihtne – pigem tee aeglasemalt, aga tee korralikult. Juba vanarahvas teadis rääkida, et ahnus ajab upakile.

Allikad: